Neljapäev, 18. aprill.
Kolmas päev oli meil terve päevane ekskursioon. Saime ärgata veidike hiljem, kui eelmised päevad, kuna startisime hosteli eest kell 8.30. Ilm oli üpriski ilus, vaikne ning soe. Ringi sõitsime väikse bussiga, millega meid toodi ka esmaspäeval saabudes hostelisse. Juht oli väga sõbralik ja lahke mees.
Esimesena suundusime Kranjska Gora, mis asus Sloveenia loodeosas, Austria piiri ääres. Igal aastal toimuvad seal maailma karikavõistlused mäesuusatamises. Külastasime sealset suusahüppekeskust Planicat, kus meile räägiti suusatamise ajaloost ja selleaegsetest suurtest tegijatest.
Edaspidi sõitsime Zelencile, mis on Kranjska Gora lähedal asuv looduskaitseala. Vaatepilt seal oli imeline, puud olid lehtes ning linnud siristasid. Siiski oli lund ümberringi. Jalutasime mööda laudteed, kuni jõudsime väga unikaalse ja kristallselge järveni. Raske oli algul uskuda, et tegu oli päris veekoguga, kuna varem pole mina isiklikult sellist naturaalset ilu varem näinud.
Jätkades mööda Sloveenia looduslikke teid, suundusime Alpi mägedesse, sõit üles oli pikk, kuid õnneks ei olnud me ummikus. Juht ja Mateja rääkisid meile, et tavaliselt on mägedes väga palju rahvast. Mida kõrgemale me jõudsime, seda külmem meil hakkas, samuti oli lume pärast ülimalt ere ning silmi oli keeruline lahti hoida.
Lõunaks olime kõik näljased, olime palju ringi liikunud ning otsustasime
leida rahuliku paiga, kus piknikut pidada. Valitud paigaks sai Jasna järv.
Päike paistis, õhk oli soe ja rahvast oli vähe. Seal olid väga huvitava struktuuriga
toolid ning kohe, kui asusime toitu laudadele sättima, tuli üks uudishimulik
sinikael-part meid vaatama.
Järgmine sihtpunkt oli Bled. Bledis oli järv, mille keskel oli paista saar.
See on turistide üks populaarsemaid paiku, mida külastada. Saime proovida ka
väga armastatud Bledi kooki, mis oli mõnusalt isuäratav ning maitsev.
Restoranis oli näha kassilaadset robot-teenindajat, kes tassis nõusid.
Arvan, et paljud meist polnud varem midagi sellist näinud.
Õhtust sõime Radovljica vanalinnas. Esialgu vaatasime ka ümbrust, külastasime üht poodi, kus pakuti igasuguseid Šokolaadi maiuseid. Meie ekskursioon lõppeski õhtusöögiga Lectarska Delavnicas ehk “piparkoogi töötoas.” Seal algul räägiti meile restorani tekkest ja selle ajaloost, millele järgnes hubases kaminaga ruumis söömine.
Huvitav tähelepanek oli see, et mõnel piparkoogil oli peegel küljes!
Pole imet, et Sloveeniat on nimetatud ka armastusriigiks.
Arvan, et üheks põhjuseks on ka riigi enda nimi, sLOVEnia!
Laura Tamminen
No comments:
Post a Comment