Neljapäev, 19. september,
Päev algas varakult. Ärkasime kell
5.50, et õigeks ajaks, kella seitsmeks, bussile jõuda. Bussisõit Laura kodust
Fulda Marianumi kooli kestis umbes 30 minutit. Bussisõit Laura kodust kooli oli
tõeliselt meeldejääv ja eriline, sest see viis meid läbi mägede ja kaunite
metsade vahel. Minu jaoks oli see eriti eriline, sest see oli esimene kord
elus, kui nägin mägesid. Looduse ilu tegi hommiku veelgi maagilisemaks ning oli
täiuslik algus päevale.
Koolipäev koosnes neljast tunnist, millest kaks
olid saksa õpilastele eksamitunnid. Meil aga oli esimese tunni ajal võimalus
rahulikult aega veeta kooli õuesööklas, kus me saime niisama juttu puhuda ja
kohaliku koolieluga tutvuda. Oli huvitav jälgida, kuidas saksa koolielu meie
omast erineb, kuid samas oli kõik tuttavlikult koolilik.
Teise tunni ajal avanes meil võimalus ühineda
tüdrukute kooriga ja näha, kuidas nende tund toimub. Saime ise ka tutvustada
neile oma laulu “ põdra maja metsa sees”.
Kolmanda ja neljanda tunni ajal kohtusime taas
oma saksa kaaslastega ja tegime koos grupitööd. Lõuna paiku sõitsime bussiga
linna ja saime umbes pooleks tunniks vaba aega, et jalutada ja kiiruga midagi
süüa. Igaüks leidis midagi, olgu selleks mõni huvitav pood või väike kohvik,
kus sai kiire ampsu võtta.
Kell 12.24 istusime taas bussi, mis viis meid
järgmisesse sihtkohta – Schloss Fasanerie. Kõndisime lossi lummavas looduses.
Schloss Fasanerie oli oma uhkuses ja ajaloos muljetavaldav. Giidiks oli meie
saksa sõber Alex, kes tutvustas meile lossi. Kuigi kahjuks ei tohtinud sees
pildistada, jäi loss meile meelde oma elegantse arhitektuuri ja õhustikuga, mis
tõi meieni killukese ajaloost.
Kui tuur lõppes, kutsus Amelie oma isa, et meid koju viia. Mina, Laura, Amelia ja Anneliise saime sõita koos tagasi oma perede juurde. Kodus oli meil veidi aega lõõgastumiseks, enne kui ootas ees õhtune tegevus. Saksa sõbrad olid terveks nädalaks meile põnevaid ja meeldejäävaid üritusi planeerinud ja neljapäeva õhtu viis meid kõiki kokku baaris, kus ootas ees lõbus karaokelaulmine.
Õhtu möödus suurepäraselt. Meie hääled kõlasid baaris üheskoos ja laulmine murdis kõik jäised tõkked, mis veel meie vahel olid. Kõige toredam oli näha, kuidas algne ettevaatlikkus asendus sooja naeruga ja igaüks sai oma lauluoskusi näidata. Tundus, et kui päeva alguses olime veel veidi võõrad, siis õhtu lõpuks olime muutunud ühtseks ja lähedaseks grupiks.
Gerda Turgan
No comments:
Post a Comment