Õpetaja Liina kogemused töövarjutamisest Janakkalan Lukios 13.- 16. veebruaril

Töövarjutamine Soomes Turenki linnas osutus vaatamata esialgu just sellel hetkel riigis alanud hirmutavale transporditöötajate streigilainele ja lisaks lumetuisustele ilmadele ikkagi põnevaks. Erialast tulenevalt on alati huvitav näha, kuidas toimub õppetöö teistes riikides. Tore on võrrelda, saada uusi ideid ja näha, et Eesti õppesüsteem ja töökorraldus on tegelikult heal tasemel. Meie koolides on uuemate tehnoloogiliste abivahenditega varustatus piirkonniti väga erinev. Väiksema eelarvega valdadel ei ole võrreldes suurtega piisavalt rahalisi võimalusi, et hoogsalt areneva IT poolt pakutavaga sammu pidada.

Maapiirkondade koolides Eestis, erinevalt jõukamatest paikadest,  ei ole ka eriti palju erinevaid rahvusi esindatud. Seevastu oli Soome koolides hästi näha õpilaste sallivust ja viisakat suhtumist, olenemata õpilase rahvusest, nahavärvist või päritolumaast. Turenkis õpivad noored ettevõtja ja investor Jan-Peter Edvin Vesterbacka loodud  programmi Finest Future raames Vietnamist ja Myanmarist. Programmis osalemiseks alustavad noored juba oma kodumaal soome keele õpinguid, et uude keskkonda kiiremini sisse elada ja õppetööga seal toime tulla. Gümnaasiumi lõppedes on neil võimalus jätkata haridusteed Soome ülikoolides. Muidugi oli koolis õpilasi ka Ukrainast ning isegi Somaaliast. Kõigi noorte omavaheline läbisaamine oli suurepärane.

Soomes on kooli poolt kolmeks aastaks gümnaasiumiõpilaste käsutuses sülearvutid, et soovi korral konspekteerida õpitavat tunnis kohe arvutisse, kuigi õpilased on välja öelnud, et nad siiski eelistavad õppides kasutada õpikuid ja vihikuid. Oli meeldiv tõdeda, et ka noored ise tunnetavad, kui palju parem on lõputute hiireklikkide asemel hoida päriselt käes pastakat, vihikut ja raamatut.

Õpetajate tasakaalukus ja oskus kohati „mitte märgata“, nagu oleks kogemata mõnel õpilasel arvutis avanenud lisalehekülgi ja „ühe silmaga“ vaadati vahepeal asjasse mittepuutuvat. Siis piisas tunni teema jätkamiseks õpetaja sõbralikust meeldetuletusest. 

Teemadesse süvenetakse, harjutused on pikad ja põhjalikud, ei kiirustata. Seda soodustab nii koolitundide pikkus – 75 minutit – kui ka kursuste maht – 37 tundi. Soome õpetajad kiidavad enda õppematerjale ja koolis veedetud nädala põhjal võib öelda, et see on tõepoolest nii. Sõnapaar „rahulik kulgemine“ iseloomustabki sealset haridussüsteemi kõige paremini.

Kõikides ainetundides kasutasid õpetajad lisaks suulisele selgitamisele iga uue õppematerjali, harjutuse või õpiku lehekülje näitlikustamiseks dokumendikaamerat, mille abil kuvati ülesanne õpilastele ekraanile. Makismaalne näitlikustamine lihtsustab tunni andmist õpetaja jaoks ning jälgimist võimalike tähelepanuhäiretega või soome keelest erineva emakeelega õpilaste jaoks. 

Usundiõpetuse tund oli hea näide sallivuskasvatuse ja silmaringi arendamise lõimingust. Ühtlasi oli õpetaja ise oma rahuliku ja toetava suhtumisega väga suureks eeskujuks, kuna klassis leidus mitu õpilast, kes ei olnud üldse koostööaltid ja tegelesid kogu tunni vältel ainult kõrvaliste asjadega.

Projektitunni tütarlapsed olid julged ja hakkajad. Lisaks varasemalt ette valmistatud teemadele leiti õpilastega Eestist suhtlemise käigus tekkinud ideedele kohe kooli kodulehelt näitlikustavad videod. See aitas nende mõtteid meile paremini selgitada. Näiteks oli koolis just toimunud ball Wanhat Tanssit ja elevus peost ei olnud veel jõudnud raugeda. Lõpuklassil oli alanud eksamiperiood ja 11. klass pidas peo, et tähistada nende kui kõige vanema klassi staatust.

Inglise keele tund soome õpilastele meie soomepoolse projektikoordinaator Lottaga kulges samuti mõnusas töises suminas. Meie mõistes pikk tund möödus lennates tänu õpetaja ja õpilaste vahel valitsenud vahetule suhtlusele ja noorte kartmatusele esitada ka nö rumalaid küsimusi.

Soome keel võõrkeelena oli mõeldud Finest Future projekti noortele. Õpetaja kasutas esimese aasta ehk 10. klassi õpilastega paralleelselt inglise ja soome keelt. Teise aasta ehk 11. klassi õpilastega kostus tunnis juba märkimisväärselt vähem inglise keelt. Kõikidel projekti õpilastel lasus lisaks tunnivälise adapteeritud kirjanduse lugemise kohustus. Ettekande loetud raamatu kohta võis teha kasvõi pantomiimi abil.

Rootsi keele tund kujunes pigem vestlusringiks, kus õpetaja tutvustas õppematerjale ja õpilased tundsid huvi Eesti haridussüsteemi vastu. Tekkis pisut piinlik olukord ja vabandasime, et õpilaste õppetöö niimoodi oma äkilise ilmumisega katkestasime. Selgus, et enamus soomlasi räägib paremini inglise keelt kui rootsi keelt, hoolimata faktist, et rootsi keel on Soomes teine riigikeel.

Bioloogias rakendati lisaks arvutiga konspekteerimisele teadmiste kinnistamiseks ka käelist tegevust. Õpetaja poolt paberil ette valmistatud õppematerjal inimese aju osade kohta lõigati lahti, värviti ja kleebiti plakatile tagasi koos täiendavate kirjalike selgitustega. Klassiruumi seintel võis näha mitmesuguseid käepärastest vahenditest valmistatud vahvaid mudeleid raku ehitusest ja talitlusest. See iseloomustas ilmekalt õpetaja tööstiili.

Põnevaks osutus lõiming ajaloo, filosoofia ja soome keele vahel, kuna sõnavara ning terminid on keerulised. Niimoodi koos toimetades lihtsustavad õpetajad õppetööd just nendele noortele, kes õpivad soome keelt võõrkeelena.

Pilootprojektina kuulsime koolis sellest sügisest algatatud eripedagoog-tugispetsialisti teenusest väljalangemise ennetamiseks ka gümnaasiumiõpilastele. See oleks kindlasti väga vajalik igas koolis, olenemata riigist!

Jäi silma kooli enda sisevõrk Abiti arvestuslike tööde ja eksamite tegemiseks, et lihtsustada õpetajate tööd ja vältida sekeldusi spikerdamise või AI kasutamisega. Hindamissüsteem on neljast kümneni ja vaid „4“ on mitterahuldav, mis tundub igati mõistlik. Milleks mitu hinnet, näitamaks õpilasele, et tema teadmised pole piisavad. Soome e-koolivõrk kannab vahvat nime Wilma ja väga levinud on Google Classroomi kasutamine.

Riigisisesed väljasõidud on õpilastele tasuta. Aastate jooksul on sarnaselt meile igal vanuseastmel kujunenud välja kohad, mida külastatakse. Kaugemate paikade külastamise eest peavad lapsevanemad ise maksma.

Turenkis õpivad ka noored Eestist, kes on Soome elama asunud või sattunud vanemate töökohustuste tõttu. Vestluse käigus selgus, et Soomes on ainemahu seisukohast siiski lihtsam õppida kui Eestis. Seda järeldavad nad suhtluse põhjal oma Eesti sõpradega.

 

Liina Uusküla

Esimene õpiränne - Janakkalan Lukio 12.-16. veebruar 4. osa

 

Reede, 16. veebruar

 

Õpirände viies päev. On natuke kurb, samas tekitab talvekülm ja sombune ning lörtsine ilm väikese koduigatsuse. Me kõik kordame õpilaste soovil oma esitlusi ning Kahooti Eesti kohta, sest võõraste liikumine koolimajas on tekitanud uudishimu. Eestlastele omaselt toimub sõbrunemine ja kontaktide vahetamine alles viimasel hetkel. Tutvume Turenki linnas elava ja õppiva eestlannast neiuga. Ta räägib meile haridussüsteemist Soomes ja sellest, kuidas on organiseeritud õpilaste silmaringireisid ning õppekäigud. Saame teada, et riigisisesed väljasõidud on õpilastele tasuta, aga kaugemate paikade külastamise eest peavad lapsevanemad ise maksma.

Enne kojusõitu jõuame käia Hämeenlinna Kunstimuuseumis ja vaadata Camilla Vuorenmaa näitust Joustava sydän (A Resilient Heart).  Camilla Vuorenmaa kunst käsitleb inimkonda ja inimlikkust, üksikisiku ellujäämist ja müüte, noorust, kasvamist ning perekonda. Teosed on saanud ainest kunstniku enda elust ja kogemustest.

Külastame ka Soome puugravüüri väljapanekut  Ajan syyt (Grains of Time).  Näitusel pakutakse võimalust endalgi sellel alal kätt proovida. See osutub arvatust keerulisemaks. Väljapanekus on töid varastest puugravüüridest kaasaegse kunstini. Saame teada, et graafika vanim vorm elab mitmekülgselt edasi.

Viimane rongisõit Hämeenlinnast Helsingisse ja laevaga koju. Alati abivalmis Egert ootab meid juba sadamas. Olid põnevad viis päeva, nägime sarnast, samas paljuski teistsugust õppetööd ja mõnusalt rahulikul kursil kulgevaid õpilasi.

Liina Uusküla

Esimene õpiränne - Janakkalan Lukio 12.-16. veebruar 3. osa

 

Neljapäev, 15. veebruar

 

Hommikud hakkavad juba harjumuspäraseks saama – rikkalik hommikusöök hotellis ja siis igaüks omas tempos 1,5 kilomeetrine kõnd raudteejaama. 7 minutit rongisõitu ja jälle Turenkis kohal. Täna alustame soome keele tunnis. Janakkalas õpib lisaks kohalikele ka ligi 30 õpilast Vietnamist ja Myanmarist, kes on siin programmi Finest Future raames https://finestfuture.org/. Kuna soome haridus on üks maailma parimaid, antaksegi noortele teistest riikidest võimalus Soomes haridus omandada. Neile õpetatakse muidugi ka soome keelt ja ühes sellises tunnis saime ka meie kuulata, kuidas välisõpilased tutvustasid lugemiseks valitud soomekeelseid raamatuid. Õpetaja Liina uuris ka täpsemalt, milliseid raamatuid soome keele õppimisel kasutatakse ja millele rõhku pööratakse. Vietnamist pärit Valentino oli väga jutukas noormees ning temalt kuulsime, et võrreldes Vietnamiga on Soomes palju kergem õppida, sest pinge pole nii suur ja kodutöid antakse vähem. Valentino soovib Soomes ka ülikooli minna, aga seejärel siiski oma kodumaale naasta. Talle maitses väga siinne koolitoit ja me kõik nõustusime temaga.

Inglise keele tund oli meie mõistes aeglane ja rahulik – õpetaja kannatus vastuste ootamisel oli märkimisväärne! 

Pärast tunde järgnes aga järjekordne kultuuriretk. Seadsime sammud läbi lumise pargi Häme kindluse suunas, mis kõiki oma massiivsuse ja mastaapsusega rabas. Tõenäoliselt 13. sajandist pärinev Häme kindlus oli kord Rootsi riigi kaugeim punkt. Teisel pool jõge laius juba Novgorodi vürstiriik. Aastasadade jooksul on seal olnud ka rootsi aadliperede kodu ning naistevangla. Kindluse kõrval on sõjamuuseum ning vanglamuuseum, kuna Hämeenlinnal on tähtis roll Soome militaarajaloos.

Merike Sikk

Esimene õpiränne - Janakkalan Lukio 12.-16. veebruar 2. osa

 

Kolmapäev, 14.02 - Sõbrapäev

 

Ärkasime varakult ja seadsime end valmis, et minna sööma hommikust. Peale hommikusööki soovisime õpetajatega üksteisele head sõbrapäeva ja õpetaja Merike Sikk kinkis meile Kultasukklast ostetud piparkoogi maitselist šokolaadi. Siis astusime sammud Hämeenlinna rongijaama, mis oli meie hotellist umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Rongiga läksime Turenkisse. 

Kooli läksime 2. tunniks. Koolimajja jõudes panime tähele palju sõbrapäeva kaunistusi seintel ja trepikäsipuudel. Õpilasesinduse poolt oli välja pandud erinevate tunnustavate lausetega lipikud, kuhu said õpilased kirjutada oma sõbra nime ja siis need seinale riputada. Samuti oli neil gümnaasiumi alal väike lauake, kust kõik võisid võtta teed või kohvi ja küpsiseid. Selline “kohvik” toimub neil iga kolmapäev. 

Peale koolipäeva läksime rongiga tagasi Hämeenlinna ja veetsime natukene aega hotellis puhates. Peale pisikest puhkust läksime külastama Jean Sibeliuse sünnimaja, mis oli meie hotellile väga lähedal. Sinna jõudes saime teada, et kuna on sõbrapäev oli sealne töötaja nii lahke ja lasi meil tasuta majas ringi vaadata. Maja oli seest väga ilusti kujundatud ja seintel olid erinevad maalid ja mõned Sibeliuse noodid. Peale Sibeliuse maja külastasime ka poekest/turukest Wetterhof, kus müüdi peamiselt käsitöö asju, näiteks seepe, kampsuneid, kaarte ja palju muud. Siis oli meil vaba aeg ja me otsustasime minna osta õhtuks söögipoolist. Peale poeskäiku läksime tagasi oma hotellituppa ja sõime õhtust. Hiljem käisime kolmekesi saunas ja basseinis ujumas. Olime päevast üpris väsinud ja läksime vara magama.

Marielle Nõmme

Esimene õpiränne - Janakkalan Lukio 12.-16. veebruar 1. osa

 

Esmaspäev, 12. veebruar

Alustasime päeva kõik koos, kohtudes kooli ees. 10.30 sõitis laev Tallinnast Soome poole ning 12.30 olime Soomes. Meie üllatuseks ei liikunud ühtegi rongi, kuna oli streik.  Meid suunati Helsingi rongijaamast väga viisakalt bussijaama. Sellega aga raskused ei piirdunud. Samuti ei saanud bussijaamast osta bussipileteid, sest kõik rongisõitjad otsisid võimalust siiski kuidagi oma sihtpunktidesse saada. Õpetaja Sikk otsis internetist vajalikud piletid ning mõne tunni viivitusega asusime Hämmelinna poole teele. Kui kohale jõudsime, otsisime meie hotelli üles. Saabusime tubadesse ning puhkasime pikast päevast. Õhtul otsisime veel linnast söögikoha ning uurisime linna. Samuti käisime saunas ning ujumas.

Grete-Lisett Alak

Teisipäev, 13. veebruar

Ärkasime üsna vara, kui täpsem olla siis 6:45. Peale hommikusööki asusime rongijaama, et minna kooli ( Janakkalan lukio). Sõitsime rongiga vaid 7 minutit ja olime juba kohal. Rongijaama tuli meile vastu Lotta, kes on Janakkalan lukio inglise keele õpetaja. Kui jõudsime kooli, tutvustas Lotta meile koolimaja ja koolitöötajaid, kohtusime ka kooli direktori Timo Hillmaniga. Hiljem esitasime powerpointi Eesti ja Kadrina Keskkooli kohta kolmele tüdrukule: Lotta, Jenny ja Hennale. Nemad esitlesid enda kooli ja Soome kohta ka powerpointi. Vaatasime ka ühte inglise keele tundi.

Olime koolis kolm tundi, kuna hiljem läksime Iittalasse, et külastada nende kuulsat Iittala klaasitehast ning ka šokolaadipoodi. Kõigepealt käisime šokolaadipoes, kus meile räägiti nende oma käsitööšokolaadist, peale seda läksime Iittala outlet, kus nägime ka Iittala klaasi. Kõige põnevam oli ikkagi klaasitehas, sest seal me nägime, kuidas valmistati vaase, kokku tehti seal sellel päeval 3 erinevat vaasi. Kui olime jõudnud tagasi Hämeenlinna, siis mina, Grete ja Marielle tellisime endale süüa ning peale seda käisime hotelli saunas ja basseinis ujumas. Läksime varakult magama, et valmistuda järgmiseks päevaks.

Karoliina Kaldmaa